Avaldus

ERSP taasasutajate nimel,

Käesolevaga on mul volitused teatada avalikkusele, et põrunud ullikese Tiit Madissoni suu läbi ja väidetaval juhtimisel ERSP-d „taasloov“ seltskond on parimal juhul võltsprohvetid, tegelik ERSP taasasutamise protsess on käigus olnud hoopis teise, ka tegelikult Eesti-meelse kodanike grupi poolt.

Kõik Tiit Madissoni ja tema kamarilja poolt levitatavad avaldused ERSP taasasutamisest on läbinisti võltsid, valelikud ning mõeldud alatu provokatsioonina, et lüüa nuga selga Eesti vabariigi iseseisvuse tõsiseltvõetavusele iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva eel.

Teatavasti ei suutnud esimesel katsel EW kesta kauem kui kaks aastakümmet. See tärmin, õigemini selle ületamine on Moskva neostalinistliku kliki jaoks väga valuline. Seetõttu on juba varakult asutud süstemaatiliste strateegiliste infooperatsioonide väljatöötamise ja elluviimise juurde eesmärgiga diskrediteerida Eesti Vabariigi tõsiseltvõetavust Läänemaailma silmis, et aja jooksul kujuneks sobilik poliitilis-strateegiline pinnas Gruusia-laadse stsenaariumi elluviimiseks.

ERSP nime kasutamine neonatsliku organisatsiooni nimena delegitimiseerib maailma avalikkuse silmis oluliselt kogu meie taasiseseisvumise protsessi ning on seetõttu ülimalt ohtlik meie riiklusele.

Kutsun ERSP tegelike taasasutajaliikmete nimel Eesti inimestel mitte kaasa minema Madissoni provokatsioonidega ning aktiivselt eemale tõukama kõik selle täitanud bande katsed muutuda tõsiseltvõetavaks osaks Eesti avalikust ja poliitilisest maastikust.

ERSP tegelik taasasutamine on igikestev protsess, mis sai alguse oluliselt varem kui T.Madissoni kahtlane ettepanek teatavaks sai. ERSP taasasutamise protsessi eemärgiks on olla valmis reageerima kõigi võimalike vahenditega meie riiklust ähvardavatele ohtudele. Seni, kuni on Eesti riik, ei ole vaja ERSP organisatsioonina taasluua. Kuid me peame valmis olema selle loomiseks igal ajahetkel, kui meie riigi jätkuvus satub hädaohtu või on otsese rünnaku all. Seda valmidust kehastabki ERSP taasasutajaliikme staatus ja ERSP taasasutamise loodetavasti igikestev protsess.


Laas Liss
ERSP taasasutajaliige
menetlustoimkonna hääleõiguseta sekretär

Suvi

Seoses suve saabumisega tuleb ka puhkus.

Mis tähendab, et ma tegelen järgmistel päevadel kahe olulise asjaga, mis kütkestavad kõiki tõelisi eesti mehi nende suvepuhkuse ajal:

1. teen korteris remonti

2. teen äia juures heina

3. habet ei aja


Vot on elu! Vot on puhkus!


Aga kui mind aegajalt interneedus tabab, siis ma jälle ütlen midagi.

Jaanipäeva viktoriin

1. Mitu Tallinna linnavalitsuse stipendiumi laureaati osales edgarijaanidel?

2. Kas siit võib nuusutada korruptsioonipeeru või mitte?

Tegelt tahtsin öelda seda, et püha pauk, Innojairja, mis sa kurat keerutad! Astu ausalt parteisse ja mine ametlikult sinna palgaliseks! Süda läheb juba pahaks sellest silmakirjalikust "neutraalsest analüüsist", mis on sama palju neutraalne kuipalju Reformierakond on reforme läbi viinud.

Pearaha Edgari eest!

Seoses Eediku avaldusega, et ta osales samba sambal rahva seas, panen välja pearaha: igaüks, kes nägi Edgarit võidusamba avamisel, andku sellest teada ning ma annan teile kuldse raha.

Internet 2.1

Seoses innovatsiooniaasta ning osalusveebi mühisemisega meie ümber teen ratsionaliseerimisettepaneku. Pakun välja oma leiutise tarkadele arendamiseks (vabapatendiga, kasutage ja arendage seda mõtet! Kui kähhi hakkate selle pealt teenima, siis laske mulle kah füüri, küll firma leiab, mille kaudu lasta).

Ettepanek: kehtestada kogu veebile kasutaja-põhised filtrid.

Süsteem lihtne:

1. Hakates esmakordselt internetti kasutama, täidad kõigepealt IQ testi. IQ teatavasti vanusega ei muutu (ülikool lolli ei riku), seega ei pea seda testi kogu aeg üle tegema. Kui soovi on, siis loomulikult, keegi ei keela sul taas oma lolluses veenduda.

2. vastavalt testi tulemustele saad endale mingi filtreerimiskoodi, mis saab olema sinu internetitarbimise filtreerimise nullpunktiks.

3. Iga veebitekst saab omakorda mingi konkreetse filtreerimiskoodi. Loomulikult saab kõik sinu loodu meta-sildina kaasa sinu koefitsendi, sest tõenäoliselt lood sa oma IQle vastavat teksti, mis omakorda pakub huvi sinuga sarnase IQga inimestele, see kood jätab jälje maha ka igale veebile, mida külastad. Nii tekivad eri IQ tasemetega inimeste veebid

4. Igal kasutuskorral logid end veebi sisse ning näed ainult seda veebisisu, mis vastab sinu filtikoefitsendile ehk IQ-le või mida on külastanud eelkõige sinu filtreerimiskoodiga samas suurusjärgus koodi omavad kasutajad. Huvi korral saad loomulikult seda koefitsendi "akent" suurendada-vähendada ning enda koefitsenti muuta (teatud piirides), kuid ma arvan, et eriti seda viimast ei vaevu 95% kasutajatest tegema: sa tahad ikka lugeda ainult sellist kraami, mis on loodud sinu jaoks, muu on kas liiga tark või liiga loll.


Selle asja mõte on lihtne: veebi sisu korrastumine, ma näen seda, mida ma tahan näha. Loomulikult saab filtri teha õppimisvõimeliseks, lisamaks sinna võrdusesse veel su huvialad, keelelised ja geograafilised eelistused jne jms, aga vundamendiks oleks ikka IQ test.

Ma arvan, et sellise filtri kehtestamisega ma mõnikord piiluksin allapoole, natuke tihedamini ehk ülespoole, aga üldiselt haukaks mahlast keskteed, kus ma oma IQga olen. Ja ka kommerts-veebidele see süsteem meeldiks, saaksid nad ju reklaamiostjale pakkuda täpsemat sihtgruppi vastavalt IQle ja eelistele, kes mingit reklaami näeb.

Kuuldavasti mingid Tallinna noormehed on hakkama saanud sarnase uudistefiltriga. Kuid see on liiga kitsas, filtreerides vaid uudiseid ja vaid huvialade kaudu. Vaadake laiemalt, härrased!

In memoriam

Kuigi plogis üleeilsest asjast kirjutamine on nagu üle-eelmise tüdruksõbra käest keppiküsimine, ma siiski teeks seda. Eelkõige seetõttu, et selle üle-eilase looga on seotud üldisemad tendentsid.

Mulle kohutavalt meeldis Kiviräha lugu Ivan Orava surmast. Kui vahepeal vajus Ivan Orav natuke ära, muutus mõnikord isegi naljaks nalja tegemise pärast, siis nüüd tsusati ikka sajaga ära. Mulle meeldis selle loo juures kõige rohkem mitmekihilisus: loed läbi ja saad naerda, hakkad selle üle mõtlema ja saad veel rohkem naerda (mõni küll hakkab nutma, aga ka see on väga hea huumori tunnusmärk).

Aga ma ei tahtnud laskuda kirjanduskriitikasse. Ma isegi ei soovinud avaldada arvamust Kiviräha nupuka võtte üle anda võidusambale veel üks, hüperboolne tähendus. Eks kogu Ivan Orava mälestusteraamat oli sellist teravmeelsust triiki täis, nii et langes samasse auku.

Ma tahtsin hoopis rääkida kommentaaridest selle ja ka teiste Kiviräha kolumnide juures. See on täiesti uskumatu maailm. Ma ei oleks tõesti arvanudki, et eesti keeles oskab kirjutada nii palju huumorisoolika ja kriitilise mõtlemiseta inimesi. Tõsi küll, kunagi kaebas üks vene aktivist Ivan Orava ka pressinõukogusse kui solvava ja tasakaalustamata autori, aga seal naerdi see tibla loomulikult välja.

Ma mõnikord ei loe isegi lugu ennast lõpuni, vaatan vaid kommentaare. Väga kiiresti muutub asi täiesti juhitamatuks: sõimatakse laarlasi (kolhooside huku eest), siim kallast (kümme milli), keski ja savisaart (kõik maailma patud), reformi ja ansipit (kõik maailma patud). Lisaks veel Kivirähka, kes levitavat kas siis vastavalt vasak- või parempoolset ajupesu jne jms. Kui on aga jumala kolumn (minu lemmikud), siis sekkuvad veel mängu paadunud usklikud (karda jumalat!), paadunud ateistid (pange jumal põlema!), paadunud karvaste vestidega habemikud (kristlik jumal eestist välja, taara asemele!) ning vandenõuteoreetikud (judeokristlik rämps, kes on vangistanud vaba maailma!). Nalja rohkem kui kolumnis endas.

Aga, nagu ma ka oma ühes varasemas kirjutises arvasin, pean ma siiski jätkuvalt väga oluliseks kõigi selliste kommentaaride allesjätmist ning tsensuurivabadust. Läbi selle saan ma mitte vähem kui kord nädalas kinnitust sellele, et ikka imelisi inimesi elab me maal, neilt rääkimise platvormi äravõtmine ei muuda neid olematuks, pigem leiavad nad mingi muu kanali. Silmade kinnipigistamine ei muuda pilti kenamaks.

Päästke mind mu mõtete eest!

Ühtäkki tabasin end mõttelt, et mida tõeliselt halba on minu kui linnakodaniku jaoks juhtunud asjaolust, et Kesk ruulib Tallinnas. Ja mida sügavamale oma mõttekäikude sohu vajusin, seda vähem oli mul argumente keski ruulimise vastu. Huvitav, kas tuntud sekspervert ja pornopiltidega äritseja Innojairja jõudis samalaadsete mõttekäikudega Keski perselakkujate ridadesse?

Aga milles on mu mõtte idu? Tuleb lähtuda sellest, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne: tagada selle KOV piirkonna elanike heaolu, infrastruktuur, sotsiaalhoolekanne jm sotsiaalsed teenused. Vaata mis nurgast tahad, aga kesk on kõige sellega enam-vähem hakkama saanud. Oleks väga suur ülekohus väita, et keski valitsemise ajal on Tallinna avalik kord või teenused alla käinud, suisa vastupidi. Kusjuures väga suur osa selles on asjaolul, et kesk ei pea punnitama mingit kohalikku koalitsiooni, otsused saavad kohe ellu viidud ning ei pea jändama mingite tüütute kaasripatsite ning taustakeppijatega, kes tahavad sult võimu ära krabada või nõuavad mingeid poliitiliselt kasulikke aga linna seisukohalt kehvasid otsuseid. Ainsa partei ruulimise all on poliitiline kodurahu ning linnavalitsus saab tegelda põhiülesande ehk kodanike teenindamisega.

Loomulikult on keskil olnud väga palju kaudselt või otseselt kahtlasi otsuseid ja tehinguid, Harju tänava liumäest koolide mahamüümiseni, erinevatest detailplaneeringutest ning hangetest rääkimata. Kindlasti on seal olnud kümnete millide eest korruptsiooni. Aga kas ükski teine partei ei oleks teinud täpselt sedasama? No andke andeks, aga iga viimne kui Eesti partei, Iseseisvuspartei ja see vasakpoolne tiblapartei kaasaarvatud oleks pumba juurde sattununa asunud kõigepealt oma sõpru soosima. Kuid kuna kesk on võimul olnud juba nii pikalt, on süsteem paika loksunud, on tekkinud mingi kindlus ning ametnikud-poliitikud ei pea enam suuri summasid korraga kahmama. Nad teavad, et rahulikult edasi toimetades on pidev rahulik kassavoog tagatud ning ei peagi suuri tükke korraga krahmama. Kui pärast igasid valimisi oleks võimul uued inimesed, vot siis käiks ikka tõeline riigivargus võrreldes praegusega.

Loomulikult ei ole ma üldse mitte nõus keski võimu mitmete oluliste sammastega. Näiteks see linnameedia-värk. Sisuliselt on tegemist paraleelse meediasüsteemi loomisega, ühesuunalise kommunikatsiooni eesmärgil. Ühesuunaline ses mõttes, et linnavalitsust ei huvita kahepoolne kommunikatsioon ehk inimeste arvamus ega ka tagasisidega kahepoolne kommunikatsioon ehk linnakodanikelt saadud avaliku arvamuse põhjal viidaks ellu mingeid muudatusi. Mu sõber Raimond (kelle sünnipäeval ma hiljuti käisin) on kohati ka ajakirjanik ning ta rääkis, et vaatamata meeletule pressiteadete voole linnameediast on sealt meediast täiesti võimatu saada täiendavaid kommentaare või vastuseid muudele huvitavate küsimustele, kogu süsteem on üles ehitatud ühesuunaliseks.

Ja kindlasti on halb see, et nii linnameediat kui üldse kogu linna kasutab kesk ära oma üleriigiliseks poliitjamaks ning valituse tüngamiseks. See on vastik ja täiesti kohatu, linna rahaga teha üleriigilist kampaaniat.

Ärge saage must valesti aru, ma ei kalluta kedagi hääletama keski poolt. Ja ma ka ise ei hääleta kindlasti nende poolt kasvõi juba selle pärast, et siis sunniks mu kena kaasa Hilja mind diivanil magama. Kuid mu mõte on see: kui kesk ruulib, siis on teistest ülesõitmise hinnaga vähemalt linnakodanikul, keda ei huvita poliitika, tema teenused käes. Kas te tõesti arvate, et Keski kadudes ning näiteks sotside, IRLi ja Reformi koalitsiooni puhul ei tekiks mingeid kahtlaseid KOV raha kantimisi rikkurite kätte, linnaosalehtedes ei tehtaks poliitpropagandat või pukki ei pandaks oma Songisepp? Pigem laguneks pikka aega Keski poolt loodud tasakaal ning kõigepealt hakkaksid uued võimud linna arvelt mühinal omi taskuid täitma, siis alles mingit süsteemi ja tasakaalu looma. Koalitsiooni tingimustes on see aga oluliselt vaevalisem. Kannatajaks on aga tavaline linnakodanik, kes jääb illma koolide renoveerimisest, uutest lasteaedadest ning tänavaaukude lappimisest.

Mõtlemisvõimetud idioodid

Nagu nupukamad meist võisid pealkirjast juba aimata, tuleb seekord juttu Eesti poliitikutest. Õigemini parteipoliitikutest. Mõttelõng sellel teemal hakkas mu peas jooksma nädalavahetusel raadioeetris kuuldud mõttest, et erakonnad peavad õppima vigadest ning hakkama nüüd tegema sisulisi muutusi oma tegevuses pärast europarlamendi valmiste selliseid tulemusi.

Esimeseks assotsiatsiooniks, mis mulle pähe kargas kohe pärast selliste sõnade kuulmist oli: "Sittagi nad õppisid!" No mis on muutunud Eesti poliitikute mõttemaailmates pärast suuri valimisi ja põrumisi? Ainus mõte, mis nende peas tiirles, oli ja on: kuidas saaksin (edasi/tagasi) võimu juurde? Kusjuures nende maailma piiriks on teised poliitiud-parteid, mitte Eesti riik või valija, võimu säilitamise-saavutamise teid nähakse läbi poliitikutele suunatud tegevuste, mitte valijate suhtes, või hoidku jummal selle eest, oma põhimõtete muutmise läbi. Proovitakse teha diile, kedagi alla neelata, välja puksida, kehvemal juhul kellegagi kasumlikult liituda, anda tala ning lakkuda sitakat.

Näiteid: Koonderakond pärast haledat kõrbemist ja valitsusliidu kokkukukkumist proovis järjest kellegagi liituda, tekitada uut lainet, muuta nime, reformida end sisemiselt. Aga mäda ei reformi. Pärast eelmistel eurovalimistel haledat läbikukkumist hakkas Res Publika reformiga liitumist hauduma, sest ise ei suudetud sooje kohti hoida, kuid võimujanu oli suur. Reform oli siiski oma tollase edu tipus nii ülbe, et saatis tüübid vittu. Isamaaliit, samuti vaakuja, korjas äraostmatud üles ning nüüd nad teineteisele toetudes ja samas ka pöialt perses hoides edasi rühivad, toeks sisuliselt vaid Isamaa hääled, ResPublika kunagine toetajaskond on suuresti kadunud. Siis tuleb veel meelde Rahvaliidu pikaajaline kadu ja vajumine. Vahepeal prooviti sotsidega liitumist, aga see tollal võimu nautinud põllumeestele ei sobinud piruka jagamine.

Aga kas keegi parteidest on sisuliselt analüüsinud oma populaarsuse langemist, kaotusi valimistel? Või kas nad tõesti arvavad jätkuvalt, et elektoraat on nupust keeratav, peaasi et oleks piisavalt raha telereklaamiks ja kriitpaberiks? Mina ei ole näinud ühegi Eesti erakonna sisulist sõnumite muutust vastavaks elektoraadi ootustega. Parteid ei kuula rahva häält, sest see ei ole nende jaoks oluline. Viimaste riigikogu valimiste eel tegi Reform otsuse; muidu hääli kätte ei saa, kui peame pensiokad või venelased enda poole saama. Liisk langes pensiokatele, venelastele seljakeeramisele saadi tasuta kauba peale ajutistelt ka rahvuslaste hääled.

Indrek Tarand on nimetanud seda süsteemi parteiliseks ignorantsiks ja rammusaks rahuloluks. Mis on väga täpselt tabatud kirjeldus. Mul kui valijal on kopp ees sellest ignorantist ja võltsist rahulolust, mille taustal mängitakse mingeid poliitilisi omavahelisi ärapanemismänge. See on haige ja sisutu.

Kas me võiksime loota, et järgmistel valimistel, olgu siis ukse ees olevatel kohalikel või kaugemal terenduvatel riigikogu valimistel näeksime mingit uut kvaliteeti? Vaevalt. Sest puudub põhjus oma mõttemaailma muutmiseks. Seni on ju kõik toiminud, küllap toimib samamoodi ka edaspidi. Mõned tegelased ja parteid ehk kaovad, mõned tõusevad, mõned langevad, aga suures plaanis jääb kõik samasuguseks. Milleks siis vaevata oma pead mingi pööbli arvamusega arvestamisega?

Mitte et ma arvaks, et mingi uus poliitline jõud muudaks kõik hoopis paremaks. Või et demokraatia tuleks üldse ära lõpetada. Kaugeltki mitte. Tegelikult mul ei olegi mingit lahendust välja pakkuda, ma niisama hädaldan.

Tubli, Kesk!

Viimatises Keskpäevatunnis ütles Hõbemägi muuseas, et Keskerakond kasutab oma valimisstrateegiate väljatöötamisel professionaalsete väljamaiste kampaaniastrateegide abi. Hõbemägi sõnul tehakse korralikke kampaaniaid kahes riigis, USA ja Venemaa ning kuna viimast ei saa võtta sisepoliitilistel põhjustel, siis palgati USA mees(kond). Kõigepealt kommenteeriks seda väidet: tegelikult on väga raske tänapäeval tõmmata jooni USA ja Vene strateegilise kommunikatsiooni firmade vahele. Usakad kasutavad venelastest tööjõudu ja vastupidi, olenevalt vajadusest. Täiesti võimalik on, et palgati USA firma, aga sisulist tööd teevad venelased.

Aga mis seal vahet, kõva sõna on sellise sammu astumine. See on suur investeering, mis keskil kindlasti ära tasub, eelkõige siis valimistulemustega, aga ka pikemas persektiivis oma positsioneerimisega ja selle koha hoidmisega parteimaastikul.

Miks see on keski poolt tubli tegu? Põhjus lihtne: poliitlika kommunikeerimine tuleb usaldada proffide kätte. Ülejäänud erakonnad tõmblevad ikka oma telereklaamide ja valimiseelse lämina sees, samas kui Kesk rullib pidevalt, süsteemselt ja tõhusalt elektoraadist üle. Tegelikult tundus mulle juba mõnda aega, et Kesk on oma kampaaniates kahtlaselt süsteemne, kõrgemat-kaugemat eesmärki silmaspidav ning läbimõeldud oma tegevustes. See ei olnud juba mõnda aega mingi Priimägi poolt väljamõeldud elutants-surmatants. Selle kõige taga on näha plaani, süsteemi ja eesmärgistatust.

Meenutage natuke keski viimaseid kampaaniaid: rahvaküsitlus, mille esinduslikkus ei olnud oluline; allkirjade kogumine absurdel teemal ja soovita allkirju kuhugi esitada; ärritavate kleepekate kleepimine; tuntud meelelahutusinimeste värbamine pareisse või selle lähedale (linnavalitsussse); innojairja kaasamine; kasvõi tants häälte ülelugemise ümber. Ma isegi ei hakka rääkima Tallinna LV meediaimpeeriumist, see on ju suurepärane tööriist. Kõik need kampaaniad ja protsessid on hästi planeeritud ja läbi viidud, on süsteemselt läbi mõeldud. Räägivad-kommenteerivad inimesed, kes ei ole juhuslikud ja kes teavad, mida öelda. Suurepärane kommunikatsioonitegevus.

Selle kõrval tunduvad teised Eesti erakonnad ikka väga nõrgad. Reform proovib kohati peksta sisse telereklaamiga, saamata aru, et ainult reklaamist ei piisa valijate mõjutamiseks ning proovib kopeerida Keski mingite trükistega saamata aru strateegilise plaani vajalikkusest. IRL lõheneb pidevalt läbimuvvdjate ja rahvusradikaalide vahel, sotsid istuvad koos ja arutavad. Raha kah nagu eriti ei ole. Miks me siis imestame, et pööbel ja tiblad toetavad keski, keegi teine ju ei tegele elektoraadiga süsteemselt, ka valimiste-vahelisel ajal.

Porr

Seletage mulle, lollile, miks ei ole 14-aastase alastipiltide avaldamine kuritegu?

Räägin nimelt sellest Verevi ranna perepeost, kus muuhulgas ka tiineka tisse näidati. Juhtum ise on ju tegelikult klassika: äsja suvepuhkusele jäänud noored tütarlapsed joovad ennast peole mineku puhul täis, ei suuda enda tegemisi ja otsuseid kontrollida ning saadavad korda lolluse. Mille tõttu on neil kainenendes väga häbi, nii et ei julge voodistki välja tulla ning ähvardavad end ära tappa. Nothing special, nagu lätlased ütlevad.

Aga miks on vaja meedial neid pilte presenteerida? Tegemist on teadvalt alaealisega, kes on alasti ja ka erootilises situatsioonis (laval tisside välgutamine ei ole ju midagi muud kui seksuaalse käitumise alla kuuluv). Kui viimati kontrollisin, oli selliste piltide avaldamine Eesti Vabariigi sees karistatav. Kui mu mälu mind ei peta, siis üks Eesti "meesteajakirjadest" sai kunagi isegi trahvi selle eest, et avaldas foto, kus küll tisse polnud näha, kuid 17-aastane ehk piiripealne modell oli erootilises situatsioonis. Nüüd aga on meil 14-aastase tissid täiesti karistamatult vaadatuima teleuudise eetris ning internetis kõigile vaatamiseks. What the fuck is going on?!?

Ärge hakake mulle rääkima midagi "rahval on õigus teada" või "õpetlik näide" või "mis ta siis ronis, oma viga". Seadus on täitmiseks ja need uudislood oleks saanud teha ka ilma nende fotodeta. Ja weekendis on need fotod üleval täiesti näopiltidega ja puha, mingi õrn udu on ainult peale pandud.

Ma ei ole mingi puritaan ja kena paljast tissi ikka aegajalt vaataks. Aga mitte 14-aastase oma. Milleks kõik need pedofiila-vastased võitlused, kui selline asi on meil peavoolumeedias pidevalt üleval?

vabamüürlik vandenõu!

Lugesin täna innojairja viimase aja postitusi. Neil on mingi uus tüüp hambus, kes olevat pervert, värdjas, vana kommunist, ansipi sõber ning viib ellu kõige jõeltumaid kuritegusid, kiuastes taga õilsaid ja süütuid.

Kõike seda (järjekordselt) lugedes tuli mulle millegi pärast meelde Jüri Lina ja tema surematu kirjatöö "Skorpioni märgi all". See oli vist esimene, aga kindlasti kõige laiemalt tiražeeritud eestikeelne vandenõu paljastamise raamat. Ka sealt võib lugeda kõige uskumatumaid väiteid, fakte, tuletisi, teooriaid ja järeldusi, analüüsi ja mõtisklust. Ainus, mis puudu, on tõsiseltvõetavus. Vormiliselt oleks nagu kõik korras, faktoloogia on viidatud jne. Aga vaadake, kelllele viidatud! Suur osa viiteid on teistele Lina-sugustele vandenõuteoreetikutele ja vabamüürlaste paljastajatale. Näiteks oli välja toodud uskumatu väide, et poolakad ründasid ise saksamaad 1939.aastal ja sakslased viisid vaid ellu rahulesundimise operatsiooni piiratud väekondingendi abil. Vaatasin viidet: algallikaks raamat, mis välja antud Berliinis 1941 :). Selliste allikate põhjal saab ju väga vahvad lood kokku kirjutada. Keera aga raamatusse jama kokku, lisa emotsioone ja kurje ennustusi ning rahvas ostab.

Teised sellised fantastilised autorid on näiteks David Icke, kes on küll osa oma elust sunnitud veetma hullumajas (oli see nüüd sksiofreenia või lihtsalt paranoilised psühhoosid) või siis see vene autor, kes on kirjutanud "Partei kulla" jms teosed. Fantastiline faktoloogia ning väga kaasahaarav tekst, aga no andke andeks, reptiloidid.......

Kõige selle juures on kõige naljakam see, et ma ei saa jätkuvalt aru, mis on vabamüürluses halba.... Või mis loomad need illuminaadid tänapäevases maailmas ikka on.

Lugedes innojairjat tekivad täpselt samad assotsiatsioonid: kes on need inimesed, keda nad nii usinalt kas sõimavad või kiidavad? Ma näiteks ei saa üldse aru, miks on vaja nii südikalt kaitsta neid vanuritelt majade välja petjaid. OK, võib-olla suudate tõestada, et üks keiss on kahtlase maiguga, aga neid juhtumeid oli neil ju hulgim! Ikka kümneid oli neid maju ja krunte, mis vanuritelt välja petetud, rääkimata läpparite järelmaksudest, mobiiliarvetest ja autoliisingutest.

Või miks on vaja süüdistada mingit kohtunikku väga jõhkrates kuritegudes (tunnistaja peksmise lubamine, tunnistaja mõjutamine, hõimlasele sobiliku otsuse langetamine), kui selliste tegude tõestatavuse puhul pole vaja ju muud, kui minna lähimasse politseijaoskonda ja kirjutada avaldus?

Innojairja, mis salanõu sa pead? Kas sa kuulud salaühingusse, mis viib varjatult läbi ilgeid rituaale surnupealuu ning neitsiverega? Või siis sinu puhul gluteenivaba saia ja liigvarajase purske tulemitega? Paljasta oma tõeline olemus, oo metsaline!

Kuldmägi, hõbemägi, pronksmägi

Tänane EE tatsas paari möödunud numbriga juba mudaseks tatsatud teed, promodes erinevate nurkade alt Tarandit. Et ikka kui tubli, eriline ja diskursusi väänav.

Kui viitsiks, ajaks valutavad koivad sirgu, tatsaks keldrisse ja vaataks vanadest Ekspressidest järgi, kuidas eelmisel korral uut poliitlist jõudu promoti. Tookord kandis hea uus vägi nime ResPublica, mida mäletamist mööda isegi juhtkirja tribüünilt hõigati maha, et valige Res Publica.

Ma ei saa aru, miks seda kõike on vaja teha. Kuigi, samas, Hõbemägi peatoimetajana ei saa vist ise kah päris täpselt aru. Juba ammu on siginenud arvamus, et ta ei juhi toimetust ajakirjanike tegevuse suunamise ning vajadusel ohjeldamise mõttes, vaid tegeleb pelgalt administreerimisega ehk töötingimuste tagamisega. Ikka ja jälle ilmuvad Ekspressi veergudel suurte ja rasvaste pealkirjadega artiklid, mis tegelikult kõmisevad tühjalt vastu ning kus ei ole tegelikult mitte midagi sees. Kahju hakkab kulutatud ajast pärast selliste lugude läbilugemist. Samuti on aeg-ajalt ära tunda konkreetsete huvigruppide või isikute tellitud lugusid, kas siis kellegi mahategemiseks või promomiseks. Ajakirjanik on selle mänguga teadlikult või teadmatusest kaasa läinud ning peatoimetaja ei suuda suuremat pilti läbi hammustada. Või ei julge midagi öelda, sest ajakirjanikud on talle pähe istunud.

Tiina Kaalepi ajal sellist jama küll ei olnud.

Miks?

Kõigepealt lõin hommikul lahti EE ning vihastasin end kringliks ning hiljem PMi lugedes sai uuesti vererõhk üles aetud. Need lood olid põhjuseks: EE, PM.

Kas siis tõesti oli nii kohutavalt vajalik seda lugu teha, ees- ja perekonnanime mainides jne. Öeldi ju, et perekond ei soovi mingit tähelepanu ega nime avaldamist meedias. Oleks võinud siis vähemalt oodata seni, kuni akuutne leinašokk on möödas.

See ei ole siinjuures mingi vabandus, et internetis oli see nimi nagunii üleval jne jms. Hukkunu perekonnal oli täielik õigus soovida meedia tähelepanu vältimist ja sellist soovi oleks viisakas jälgida. Mis nüüd paremaks sellest, et üks täiesti tavaline vene nimi avaldati lehes? Ajalehtede tiraaže see ei mõjuta, need ajakirjanikud juba tegelevad hoopis uute lugudega. Ainus kannataja on perekond, kes tunneb end petetuna, reedetuna. Mis oleks see kummalegi ajalehele maksnud, kui see lugu oleks ilmumata jäänud? Mitte midagi... Ei olnud tegemist avaliku elu tegelasega, sündmus ise ei mõjutanud oluliselt kellegi meie elusid, põhjus avaldamiseks puudus.

Ainus põhjus oli sensatsioonihimu. Saaks teha lugu, mida keegi pole veel teinud, see on vahva! Ajakirjanikud põhjendavad sellelaadsete lugude ilmumist väga mitmeti: aga tema nimi oli nagunii teada, avalikkusel on õigus teada, me ju kirjutame ainult head temast jne jms. Kõik need on nõrgad, et mitte öelda alusetud õigustused. Perekonnal oli ja on õigus leinata privaatselt, mida nad ka palusid teha ning ajakirjandus sõitis neist lihtsalt trammiga üle. Ma vähemalt loodan, et ajakirjanikud ei käinud lähedaste kintsu kraapimas, et saaks "eksklusiivi" välja rääkida. Seda on tehtud ju, oi kui palju. Mõnikord, kui ajakirjanik lugu ei saa, siis on ta isegi ähvardama hakanud, et kui te ei räägi, siis ma teen ikka loo, aga halva loo. Vot sellised vahvad ja eetilised ajakirjanikud töötavad meie tipp-toimetustes. Ja tegemist ei ole sellistel juhtudel mingite noorukeste prügikaladega, nemad ei oska allikat rääkima sundida. Ikka raudvara, vana kaardivägi on see, kes on kõige julmem, kalgim, südametum.

Oleks need lood siis vähemalt asjalikud olnud. Eriti Ladõnskaja lugu oli väga nõrk, iga Õhtulehe soperdaja teeks parema. Ja ega ka Berendsoni oma mingi šedööver polnud. Tegelikult ei olnud ju materjaligi, millest lugu teha.... Oli seda siis vaja, raisakullid?

krt

Läks natuke lörri....

Ärimees Neinar Seli pääses kriminaaluurimise alt

Kõrvaltvaatajana tuleb tunnistada, et see teema tundus algusest peale kuidagi nõrgavõitu. Kas siis tõesti ei suudetud Otsaltit mingit paremat keissi välja kaubelda? Ja eks Neinar ise tegi kah eile ja täna mõned pikemad telefonikõned erinevatele tuttavatele ja nii see läkski veega alla. Proksile sai/tehti kiirelt selgeks, et väga kaugele sellega ei jõua.

Nice try but that's it.

FLASH! Reiljan pirukaga

Villu Reiljani mentorlusel läbiviidav riigipiruka jagamise koolitus.

Foto on pärit Rahvaliidu noorte koduleheküljelt www.rahvaliit.ee alajaotusest "Tutvustus". Originaalne pildiallkiri on:"

• õppimist kogemuste kaudu

Oma mõtteid saad ellu viia üritusi korraldades ja inimestega suheldes. Meie kaudu on Sul võimalus jõuda seatud eesmärkideni."

Olid kord ilusad ajad, kui Villu ümber koondusid noored ja usinad, õppima meistri käe all pirukajagamist täpselt nii, et endale jääksid kah mõned väiksed, aga magusad kübemed.... Pedagoogiks selle ala üks suurimate kogemustega spetsialist meie vabariigist, kes suhtles vabalt igasuguste inimestega ning kelle kaasabil (ning väikese füürilaskmise toel) oli ikka võimalik jõuda seatud eesmärkideni.

Ei kommentaari

See Leedo-Delfi keiss jõudis nüüd (vahe)sadamasse: Riigikohus andis Delfi-Leedo vaidluses õiguse ärimehele.

Mis nüüd saab? Ei tea.

Kas see tähendab kommentaariumite lõppu? Ei usu, küll lugupeetud meediagurud mingi pilu, augu või mulgu leiavad. Eks palju sõltub ka kohtuotsuse tekstist, mida siis riigikohus leidis ja mida otsustas. Kõige suurem küsimus ongi ehk see, kas ja kui suures ulatuses peab teenusepakkuja iga suvalist kommentaari modereerima ja monitoorima. Kui ma näiteks kirjutan siia "V. Leedo on munn ja mongol," kas siis Google peab sellele ilmselgele valele ja solvangule jälile saame enne, kui ma vajutan "Publish Post" nuppu?

Ma isiklikult olen täiesti vastu konmentaariumite kinnikeeramisele, aga ka piiramisele, "ohjeldamisele" vms asbsoluutse sõnavabaduse piiramisele. Mu arvates on kommentaariumid väga heaks pidevaks meeldetuletuseks sellest, millised inimesed elavad meie ümber, kui suur on pööbli hulk ning kui emotsionaalselt ebastabiilne on mass. Kui meil ei oleks kommentaariume, ununeb see meil kiirelt, me ei saa enam sellelaadset tagasisidet ja me võimegi hakata arvama, et kõik on ilus ja kena ning rahvale nii meeldib. Või et rahvas on loll ja olgu vait.

Sama lugu muide oli ka pronkssõduriga. minu arvates oleks ta võinud seal trollipeatuses edasi seista ainuüksi selle pärast, et vähemalt kord aastas oleks visuaalselt selgelt meelde tuletatud: meie hulgas elab sadu ja tuhandeid tegelasi, kes tegelikult elavad aastas 1945, 1967 või 1985. Kelle jaoks NLiit oli arengu tipp ning EW taastamine saatana maaletulek ning kes võimaluse korral on jälle valmis meie kukaldesse kuule kihutama. Me ei tohi mitte hetkeksi seda ära unustada, kuid selle kõige selgem meeldetuletuse indikaator on ära lohistatud kuhugi puude vilusse linna serval.

Loomulikult on väga palju õigeid ja täiesti mõistlikke argumente nii kommentaariumite kui Aljoša ärakaotamiseks. Kuid kui palju me ise neist mõlemist kaotame, on seni suuresti läbikaalumata. Või nagu küsis kuldsõdurikese püstitaja Kristain Norman eile AK-s: kui palju suudab riigivõim läbi vägivalla mõjutada traditsioonide, tseremooniate, rahvakommete toimumist? Ka delfis surfamine ja kommimine on tseremoonia ja traditsioon ja rahvalik komme....

KEWVAOOK

Demokraatia võidutseb

Noh, nüüd on see siis lõpuks käes, Eestis ruulib parlamentaarne demokraatia.

Nimelt on mõneks ajaks mööda saanud see aeg, kus koalitsioon oma häältega riigikogust üle rullis, muutes selle sisuliselt kummitempliks. Seda aega jagus aastateks. Nüüd aga, kui on käes La Petit Coalition de la Mayonaise ehk majoneesikoalitsioon ehk vähemusvalitsus, peab hakkama ka parlamendi tasemel tööd tegema.

Mõned märgid: Rahanduskomisjon laitis käibemaksu tõusu ja haigushüvitise kärpe maha, Rohelised on valmis keskkonnatasude kergitamisel valitsust toetama

Rahanduskomisjonis ruulib opositsioon ega lase valitsuse suvalisi otsuseid läbi. Võib ka jonnida, kui tuju tuleb, aga kindlasti on see sõnum: pakkuge meile kah midagi, omaette laiamise ajad on möödas.

Veelgi otsesemad olid rohelised, pakkudes vorst vorsti vastu kaupa. "Võta või jäta"-tüüpi ettepanek, mis paneb lugupeetud RE ja IRLi poliittehnoloogid karvaseid peakesi kratsima.

Ei viitsi praegu teise komisjonide koosseise vaatama hakata, aga arvata võib, et ka muude valdkondade otsuste viimisega suurde saali saab palju nalja.

Kogu selle pulli juures on üles kerkinud üks küsimus: kaua nad vastu peavad? Kas praegune valitsus jõulu näeb?

Neinar Suli pihus

Nonii, tuli ära: Prokuratuur alustas ärimees Neinar Seli suhtes kriminaalmenetlust.

Ilmselgelt tuleb siduda selle uudisega: Otsalti kriminaalasi lõpeb ilmselt kokkuleppe-menetlusega.

Otsaltile tehti kena pakkumine: kas annad Seli välja (ükskõik mis keiss) või teeme sulle pika ja su senist tegevust põhjalikult valgustava kohtutee. Otsalt hammustas läbi, et ainus võimalus oma nägu veel säilitada ning mingitki tulevikku omada on veelgi suurem kala vahele tõmmata.

Aga nüüd päeva küsimus: kas Ansip hakkab eitama ka sõprust Neinariga?

Kapist väljas!

Lugesin hommikul seda va Tarandi intervjuud EPList, taustaks tuli telekast Tarand hommikuTV-st.... No vähemalt üks asi on selge: Tarand kaldub sotsiks (EPL: Tarand: sotsidega mitteühinemine on väga vähetõenäoline). Enne valimisi ei julgenud ta selliseid avaldusi teha mitte, rääkis midagi sellest, et läheb ja vaatab, kelle liivakasti pissima hakkab. Nüüd siis said sajad tuhanded oma kapi-sotsi valitud ja kõik on kindlasti väga õnnelikud selle üle. Või siis mitte.

Tarandi sotsiks hakkamine on seda naljakam, et mingid analüsaatorid arvavad, et ta tõmbas hääled ära Reformilt ja ehk ka IRL-ilt (eriti selle "....ja ResPublica" poolelt). Parempoolsetelt igatahes. Nüüd aga selgus, et hoopis sots sai valitud. Nagu ärkaksid hommikul üles pärast raju kõrvalhüpet ja avastad, et olid mingile naiselikule mehele hoopis persse pannud.

Nii et veelkord soovin õnne kõigile Tarandi valijatele, te valisite täiusliku pardi, populismiharjal kõlkuja, kes usinalt varjas oma vaateid ja esines vaid populistlike, sisepoliitiliste ninig eurovalimistesse mittepuutuvate loosungitega (võtame parteidelt kogu raha ära, muudame valimiskorda jms).

Mul ei ole Indrek Tarandi kui inimese vastu mitte midagi, pigem on tänuväärne kuulata tema teravaid torkamisi ning kuulata selget argumenteeritud juttu. Kuid pärast valimisi on mul temast kahju. Ka tema puhul kehtib selge füüsikaseadus: mida kõrgemale kivi viskad, seda suurema hooga ja sügavamale ta porri kukub. Liiga kõrged ootused tähendavad liiga valusaid pettumusi. Kunagi pidi ju Toomepuu kõik tiblad Eestist välja peksma, siis Res Publica kogu maa uueks looma ning lõpuks ka TH ILves presidendina meid uutesse kõrgetesse sfääridesse rabama. Ansipi viisaastakuplaanidest ning majandustõusu mitteohverdamisest rääkimata.

Päeva lõpuks....

Aga eriline luuser on Rahvaliit oma 8000+ häälega. Nimetas end kunagi "Eesti suurimaks erakonnaks", aga seekord isegi kõik parteiliikmed ei hääletanud erakonna poolt (või jätsid lihtsalt valimata, mis on sisuliselt sama ebalojaalsuse tundemärk). Paar valimist tagasi astus ühe teise marginaalpartei esimees pärast sellist valimistulemust (poolthääli vähem kui liikmeid) tagasi ning partei pani kah lusika nurka õige pea.

Kui paar nädalat tagasi oli veel tunne, et peielaud sai liiga ennatlikult kinni pandud, siis nüüd on selge: Rahvaliidu kadu on ainult aja küsimus.

Ohud õhus

Oluline ohumärk mu arust on Klenskile antud 7100 häält. Tundub nagu vähevõitu ja marginaalne, aga näiteks Rahvaliit sai vaid tonni rohkem. Klenski häältearv näitab, et ta ei ole mingi marginaalne kraaksuja, kes kohe kaob. Tal on järgijaid, kes ei ole tema tuttavad või tuttavate tuttavad. Teda toetab anonüümne mass ja see on ohu märk. Seni on erinevalt Lätist meil õnnestunud ära hoida Vene vähemuse radikaliseerumine, kuid Klenski tegevuse jätkumisel on see oht selgemast selgem. Kui Klenskist kujuneb Vene kogukonna nähtava-kuuldava osa eestkõneleja, siis on meil tükiks ajaks (Pardon my French) täiesti putsis.

Lisame veel võrrandisse eesti-radikaali neokonservatiivse Martin Helme saadud 9000+ häält (tonn rohkem kui Rahvaliidul kokku), kes omakorda kipub kujunema Eesti konservatiivsete rahvusradikaalide hääletoruks ning mõtlemisainet jagub.

Küsimused

Lugupeetud Tunne-Väldo: kuidas kavatsed hoida ja luua 50 000 töökohta ning suunata eesti paremale kursile olles europarlamendis?

Lugupeetud Kristiina: kuidas kavatsed mitte tõsta makse ja jätkata vanemahüvitise maksmist olles europarlamendis?

Lugupeetud Vilja ja Siiri, kuidas kavatsete Eestis vahetust tuua olles europarlamendis?

Lugupeetud Ivari, kuidas kavatsed Eesti kraavist välja sikutada olles Europarlamendis?

Lugupeetud Indrek, mida kavatsed nüüd teha olles europarlamendis?

Võitjad ja kaotajad

Õnneks on selleks korraks valimised jälle läbi. Mitte et mul demokraatia kui sellise vastu midagi oleks, aga iga kord suudavad erakonnad sellest kõigest teha iseenda karikatuuri.

Võitsid sellest kõik need, kes valituks osutusid ja ameti vastu võtavad. Seda ei saa ju mitte kuidagi teistmoodi kui võiduks nimetada: rahulik ja stabiilne töö, mõõdukas sissetulek, igatsustasud ja pensionid. Gruuvi!

Kaotajaks osutus järjekordselt demokraatliku protsessi igikesteva järjepidevuse vajadus. Nüüd, kuis Tarand, I. ostus üksikkandidaadina valituks, on see märk populismi jätkuvast võidukäigust. Mida sisulist Tarand on lubanud? Ei tulegi kohe meelde... Tema võit innustab edasistel valimistel jätkuvalt kümneid üksikkandidaate oma aega ja raha kulutama risustamaks meie inforuumi mingi plägaga. Oluliselt ohtlikum on, et Tarandi võidust said ohtralt tuult tiibadesse need parteistrateegid, kes pooldavad peibutuspartide kasutamist. Tarand küll kraaksus midagi selle vastu (vali inimene, mitte part), kuid oli samas iseenda part (väga zen).

Nüüd hakkavadki meie avatud ja suletud nimekirjade eesotsas troonima lauljad, muusikud ja muidu tuntud inimesed, kelle näod ja nimed teleekraanilt nähtud, sest inimesed ju hääletavad nende poolt. Kas juba KOV valimistel näeme rahvale esinemas nii Maie kui Valdur Põldu (küll erinevate erakondade ridades)?

Laur Uudam: tänapäeva värdjas

Õhtulehe arvamustoimetuses kribab oma igapäevaseid tähemärke kokku keegi Laur Uudam. Pildi järgi vaadates mingi hipi pigem või siis äärmisel juhul 80ndatesse kinni jäänud kunagine edevhing-peoloom.

Aga see sitt, mis tema sõrmede alt voolab ja ajalehe veergudel trükimustaks saab, on roppus ruudus. No lugege ükskõik millist tema kirjutatud suuremat või lühemat jupikest. Minu jaoks on täiesti käsitlematu, kuidas ühte inimesesse nii palju vihkamist ära mahub. Kõik on tema jaoks halvasti ja alati on keegi süüdi. Üldiselt on süüdlased kas riigiisad (vargad ja mahhinaatorid, kes peaksid tegelikult alampalga eest tööd tegema), riigiametnikud (vargad ja südametud laiskvorstid, kes saavad miljoneid palka, kuid peaksid saama alampalka) või jõukad inimesed (vargad, kes lasevad tavalise inimese seljas liugu ning kelle varandus koosneb lihtsalt inimeselt varastatud rahast).

Ühesõnaga: klassiviha.

See ei saa ju nii olla, et üks inimene kirjutab lihtsalt päevast-päeva ja aastast-aastasse selliseid lookesi, olles ise leebe lillelaps. See vihkamine peab tal ikka südamest tulema. Ta ongi selline rõve hingesittujast viriseja, kellele miski ei sobi ja kõik on valesti. Nagu vastik vanamutt bussis, kes valjuhäälselt hädaldab ja kõigi tuju ära rikub.

Kuna Uudam on toimetaja, siis ta mitte ainult ei kirjuta ise vaid leiab ka teisi, kes tema eest virisemise ja sõimamise lugusid kirjutaks. Õhtulehe kommentaarium on ju üks suur hala sellest, kui halb meil on. Isegi poni Pino on sellesse sängi loksunud. Aga Uudami kõige säravam leid on soome marginaal, end ajakirjanikuks nimetav Sami Lotila. Aga millegipärast on nii, et eestlastest lugejad solvuvad vaid selle Lotila pläga peale, Uudam vahutab aga juba aastaid täpselt sama teksti, kuid kõik peavad seda normaalseks.

Järgneb ametlik avaldus:

Mina, Laas Liss, ei pea Laur Uudamit normaalseks ning nõuan tema kohest vallandamist.


Pange sinna toimetajaks keegi, kellest tolku on. Kes näiteks inimestele meelelahutust pakub või pulli teeb. Näiteks kuldvara Priit Aimla. Või vana joodik ja ment Kirill Teiter. Või natuke noorem Veiko Märka. Kujundage õhtulehe kolumnidest vabariigi parim huumorirubriik, sellest saaks õhtulehe suurim (tegelikult ainus) panus Eesti kultuuriloo arengusse.

Kes aias - kes aias?

Tänane EPL kurdab, et peotäis Paikuse lõpetanud värskeid politseinikke ei saa tööle: http://www.epl.ee/artikkel/470427.

Loomulikult on jama, et inimene on välja koolitatud ja siis ei leia tööd sel erialal. Konkureerivaid firmasid kah silmapiiril ei ole, kui just poodi turvameheks ei taha minna.

Aga sel lool on ka teine külg: kes on need, kes jäeti tööst ilma? See on kindel, et kursuse priimuseid tööta ei jäeta. Nüüd kerime aega tagasi sinnamaale, kui praegused lõpetajad sisse astusid: aasta siis oli 2007. Ma isegi ei viitsi hakata vanade Postimeeste hunnikust järgi vaatama, tean niigi, et sel aastal oli meeletu tööjõupuudus. Kõik said kohe ehitajaks, müüjaks, maakleriks, müügimeheks, kelleks iganes. Aga mingi seltskond otsustas minna politseinikuks õppima. Osa neist olid ideelised, teine osa aga kas proovis õnne või otsis oma kohta elus (ehitaja koht ei läinud). Kumb seltskond küll võis olla see, kes jäi nende 11 hulka, kellele töökohta ei jagunud? Ma arvan, et ideelistel oli rohkem motivatsiooni ja ka tarkust peakolu sees võrreldes lihtsalt elus koha otsijate (et mitte öelda luuseritega).

Niisiis, tegelikult jäi Eesti Vabariik ilma 11 politseinikust, kes oleksid olnud jobud, kes oleksid sind nussinud näkku tulekustuti ja helkuri eest, kes oleks olnud altid võtrma viiesajakat sulas, kes oleks varem või hiljem hakkama saanud häbiväärse lollusega. Õnneks jäid nad nüüd ukse taha, õnneks sai politsei valida, keda vastu võtta.

Loodetavasti jääb see võimalus neile ka edaspidi.

Tõde paljastus

Nüüd me siis teame, mis probleem Innojairjat vaevab: enneaegne seemnepurse.

Mõtle kui heaks ta tervis siis läheks, kui ta loobuks ka savisaare sitaaugu lakkumisest...

Aus ülestunnistus

Innojairja tunnistas üles:

kui me Irjaga 4 aastat tagasi kohtusime, siis olime mõlemad ikka väga haiged.

Aga millest selline tagasihoidlikkus, sa oled jätkuvalt väga haige!

Ja vajaksid ambulatoorset ravi.

Südamlik kaastunne rahandusministeeriumile...

...ja meile kõigile tegelikult.

http://www.postimees.ee/?id=127292

Nalja hakkab veel saama

Ligi kaugemale!

EPL pakub: Uuteks valitsuse liikmeteks saavad Ligi ja Vaher?

Palun hoidke Ligi valitsusest eemal! See tähendaks kiiremas korras jamasid, kuna tal on probleeme vaimse stabiilsusega. Ta on eelkõige kõva traitlonimees, aga paraku on tema maniakaalne spordiharrastus illustratsiooniks sellele, et tal pealuu sees kõik korras ei ole.

Pealegi, pole ta midagi nii kõva juht kui ise tahab väklja näidata, kaitseministeeriumi juhtum näitas seda selgelt. Ainus, mida Ligi suutis seal olles ära teha, oli laial häälel seletamine, et ajateenistus on halb. Tegelikult ei teinud ta midagi ära, ajateenistus jäi kehtima ja ega ülejäänud tegevus ehk aktiivne juhtimine kuidagi välja ei paistnud, lasi ametnikel möllata. Kui eesmärgiks on rahandusminn persse keerata ja ühes sellega Eesti rahandus, siis palun .

Vahter on kah põnev pakkumine. Aga vähemalt suudab ta end talitseda, liikluseeskirjade rikkumise vältimiseks sõidab vana autoromuga. Samas on ta ministrina end näidanud tegijana, tänu tema algatatud protsessidele kukkuski ju Reiljan vahele.

Tegelikult, artikli autoriks on Raimo Poom, mis tähendab, et parimal juhul saab selle kirjatüki lahterdada homokirjanduse valda, halvemal juhul tõmbas keegi poliitmahhinaator tal jälle mütsi silmadele ja lekitas tüübile midagi, mis on mingiks ärapanemiseks vajalik ja mida Raimokene kohe avaldama tõttab analüüsi või erakordse skandaali sildi all.

Kesk teeb ära!

Ma vist elan imelikus rajoonis, mind ootab vähemalt kolm korda nädalas postkastis Reformi või Keski reklaamsodi. Selle nädala keski pask on nii särav, et ma pean seda maailmaga jagama.

Nimelt, A4 suurusel kriitpaberil võrreldakse Ansipi valitsuse (väikses hallis kirjas: RE, IRL, SDE) ning Tallinna LV (väikses hallis kirjas: KE) otsuseid. Esiteks on juba võrdluse alus täiesti särav, võrrelda siga ja kägu, kaalikat ja õuna, perset ja munni.

Igatahes, säravamad palad

- "Kes lubab inimeste töölt koondamist?" Reform, IRL, sotsid: JAH!, kesk: EI! (sulaselge vale ju, sotsid ei poolda mitte koondamist. Ja pealegi, töölepinguseaduse sisu ei ole koondamiste lihtsustmine, aga see selleks)

- "Kes loob töökohti?" Reform, IRL, sotsid: 0, kesk: 5500 (täielik pask ju. Kus need 5500 töökohta on? Trammi- ja bussipargis loodetakse plakade vähendamise kaudu pakkuda kuni 500 töökohta kokku, kust need ülejäänud 5000 võetakse? Ja pealegi, IRL lubab oma reklaamis "hoida ja luua" 50 000 töökohta :) Mis on su vastus sellele, Eedik?)

- "Kes kaitseb pensionäride huve?" Reform, IRL, sotsid: peab vähendama pensione ja toetusi eakatele, kesk: Ei tohi vähendada! (Selge ja otsene vale, see koalitsioon on vähemalt praeguseni küll selgelt öelnud, et ei mingit pensionite vähendamist. Lihtlabane vale keski poolt)

- "Kes ehkitab kodusid?" Reform, IRL, sotsid: EI!, kesk: JAH! (munni ja perse võrdlus, mis alusel peaks riik ehitama munitsipaalelamuid, isegi nimetus ise ütleb, et see on KOVi mure. Tuletan meelde, et sotsiaalhoolekande korraldamise eest vastutab Eestis kohalik omavalitsus)

- "Kes remondib teid ja tänavaid?"Reform, IRL, sotsid: 18milli, kesk: 512 milli (esiteks tuletan meelde, et KOVi teid ja tänavaid peabki remontima KOV. Teiseks tuletan meelde, et need on siiski Tallinna tänavad ja Tallinna linna raha, mitte Keski teed ja keski rahad. Samuti võiks siia kõrvale panna numbri, kui palju kulub riigiteede remondiks, siis oleks võrdluse alus paigas).

- "Kes rajab lasteaedu?" Reform, IRL, sotsid: EI!, kesk: JAH! (Oh issand! Lasteaiad ongi ju KOVi mure. Küsiks vaid, et kus need keskerakonna lasteaiad siis kah on ja kas Edgari mõlemad sohilapsed käivad just neis, sügavrohelise tapeedi ja numbritega "104" kaunistatud lasteaedades?)

- "Kes suudab majandada?" Reform, IRL, sotsid: EI!, kesk: JAH! (See, et linnavalitsus on suutnud Tallinna eelarve ja rahanduse olukorra teha läbipaistmatuks, ei tähenda veel, et nad majamdada oskavad. Ennustan, et Tallinnas tuleb veel üks väga suur pauk selles vallas)

Ja minu isiklik lemmik:
- "Kes hoiab hinnad kontrolli all?" Reform, IRL, sotsid: Tõstavad hindu!, kesk: Langetavad hindu![originaalis mitmuses] (Seekord siiski mitte veehind ei ole kontrolli all, hoopis bussipiletite hinnad olevat langenud. See, et bussi- ja trammigraafikud on hõredamaks jäänud, see ei puutu asjasse. Ja tuletaks Keskile meelde, et Eestis on veel turumajandus, kus valitsus ei reguleeri hindu)

Kokkuvõttes: kellele peaks kaebama otseselt valetava reklaami eest?

Ajab hinge täis

Saage aru, ilmarahvas, kõrini on!! See sitt, mis on kogunenud, hakkab kohe kurgust välja vulksatama. Sest on juba liiga palju ja liiga kaua kogunenud.

Kahjuks on niimoodi kujunenud, et me ei ole saanud rääkida kõikidest asjadest, kasutades kõige õigemaid sõnu, nimetades inimesi õigete nimedega ja rääkida sellest, mis tegelikult toimub.

Aga nüüd on see läbi. Aitäh, Vaata Maailma internetipõhine arvutikursus algajatele! Aitäh Eedik Savipäts, kes sa panid Keskturu kõrvale püsti internetipunkti! Nüüd on mul nii oskus kui võimalus, motivatsiooni on kogu aeg olnud.

No shit Sherlock, seda sitta saab nüüd palju olema.