Võitjad ja kaotajad

Õnneks on selleks korraks valimised jälle läbi. Mitte et mul demokraatia kui sellise vastu midagi oleks, aga iga kord suudavad erakonnad sellest kõigest teha iseenda karikatuuri.

Võitsid sellest kõik need, kes valituks osutusid ja ameti vastu võtavad. Seda ei saa ju mitte kuidagi teistmoodi kui võiduks nimetada: rahulik ja stabiilne töö, mõõdukas sissetulek, igatsustasud ja pensionid. Gruuvi!

Kaotajaks osutus järjekordselt demokraatliku protsessi igikesteva järjepidevuse vajadus. Nüüd, kuis Tarand, I. ostus üksikkandidaadina valituks, on see märk populismi jätkuvast võidukäigust. Mida sisulist Tarand on lubanud? Ei tulegi kohe meelde... Tema võit innustab edasistel valimistel jätkuvalt kümneid üksikkandidaate oma aega ja raha kulutama risustamaks meie inforuumi mingi plägaga. Oluliselt ohtlikum on, et Tarandi võidust said ohtralt tuult tiibadesse need parteistrateegid, kes pooldavad peibutuspartide kasutamist. Tarand küll kraaksus midagi selle vastu (vali inimene, mitte part), kuid oli samas iseenda part (väga zen).

Nüüd hakkavadki meie avatud ja suletud nimekirjade eesotsas troonima lauljad, muusikud ja muidu tuntud inimesed, kelle näod ja nimed teleekraanilt nähtud, sest inimesed ju hääletavad nende poolt. Kas juba KOV valimistel näeme rahvale esinemas nii Maie kui Valdur Põldu (küll erinevate erakondade ridades)?