Kuldmägi, hõbemägi, pronksmägi

Tänane EE tatsas paari möödunud numbriga juba mudaseks tatsatud teed, promodes erinevate nurkade alt Tarandit. Et ikka kui tubli, eriline ja diskursusi väänav.

Kui viitsiks, ajaks valutavad koivad sirgu, tatsaks keldrisse ja vaataks vanadest Ekspressidest järgi, kuidas eelmisel korral uut poliitlist jõudu promoti. Tookord kandis hea uus vägi nime ResPublica, mida mäletamist mööda isegi juhtkirja tribüünilt hõigati maha, et valige Res Publica.

Ma ei saa aru, miks seda kõike on vaja teha. Kuigi, samas, Hõbemägi peatoimetajana ei saa vist ise kah päris täpselt aru. Juba ammu on siginenud arvamus, et ta ei juhi toimetust ajakirjanike tegevuse suunamise ning vajadusel ohjeldamise mõttes, vaid tegeleb pelgalt administreerimisega ehk töötingimuste tagamisega. Ikka ja jälle ilmuvad Ekspressi veergudel suurte ja rasvaste pealkirjadega artiklid, mis tegelikult kõmisevad tühjalt vastu ning kus ei ole tegelikult mitte midagi sees. Kahju hakkab kulutatud ajast pärast selliste lugude läbilugemist. Samuti on aeg-ajalt ära tunda konkreetsete huvigruppide või isikute tellitud lugusid, kas siis kellegi mahategemiseks või promomiseks. Ajakirjanik on selle mänguga teadlikult või teadmatusest kaasa läinud ning peatoimetaja ei suuda suuremat pilti läbi hammustada. Või ei julge midagi öelda, sest ajakirjanikud on talle pähe istunud.

Tiina Kaalepi ajal sellist jama küll ei olnud.