Miks?

Kõigepealt lõin hommikul lahti EE ning vihastasin end kringliks ning hiljem PMi lugedes sai uuesti vererõhk üles aetud. Need lood olid põhjuseks: EE, PM.

Kas siis tõesti oli nii kohutavalt vajalik seda lugu teha, ees- ja perekonnanime mainides jne. Öeldi ju, et perekond ei soovi mingit tähelepanu ega nime avaldamist meedias. Oleks võinud siis vähemalt oodata seni, kuni akuutne leinašokk on möödas.

See ei ole siinjuures mingi vabandus, et internetis oli see nimi nagunii üleval jne jms. Hukkunu perekonnal oli täielik õigus soovida meedia tähelepanu vältimist ja sellist soovi oleks viisakas jälgida. Mis nüüd paremaks sellest, et üks täiesti tavaline vene nimi avaldati lehes? Ajalehtede tiraaže see ei mõjuta, need ajakirjanikud juba tegelevad hoopis uute lugudega. Ainus kannataja on perekond, kes tunneb end petetuna, reedetuna. Mis oleks see kummalegi ajalehele maksnud, kui see lugu oleks ilmumata jäänud? Mitte midagi... Ei olnud tegemist avaliku elu tegelasega, sündmus ise ei mõjutanud oluliselt kellegi meie elusid, põhjus avaldamiseks puudus.

Ainus põhjus oli sensatsioonihimu. Saaks teha lugu, mida keegi pole veel teinud, see on vahva! Ajakirjanikud põhjendavad sellelaadsete lugude ilmumist väga mitmeti: aga tema nimi oli nagunii teada, avalikkusel on õigus teada, me ju kirjutame ainult head temast jne jms. Kõik need on nõrgad, et mitte öelda alusetud õigustused. Perekonnal oli ja on õigus leinata privaatselt, mida nad ka palusid teha ning ajakirjandus sõitis neist lihtsalt trammiga üle. Ma vähemalt loodan, et ajakirjanikud ei käinud lähedaste kintsu kraapimas, et saaks "eksklusiivi" välja rääkida. Seda on tehtud ju, oi kui palju. Mõnikord, kui ajakirjanik lugu ei saa, siis on ta isegi ähvardama hakanud, et kui te ei räägi, siis ma teen ikka loo, aga halva loo. Vot sellised vahvad ja eetilised ajakirjanikud töötavad meie tipp-toimetustes. Ja tegemist ei ole sellistel juhtudel mingite noorukeste prügikaladega, nemad ei oska allikat rääkima sundida. Ikka raudvara, vana kaardivägi on see, kes on kõige julmem, kalgim, südametum.

Oleks need lood siis vähemalt asjalikud olnud. Eriti Ladõnskaja lugu oli väga nõrk, iga Õhtulehe soperdaja teeks parema. Ja ega ka Berendsoni oma mingi šedööver polnud. Tegelikult ei olnud ju materjaligi, millest lugu teha.... Oli seda siis vaja, raisakullid?