In memoriam

Kuigi plogis üleeilsest asjast kirjutamine on nagu üle-eelmise tüdruksõbra käest keppiküsimine, ma siiski teeks seda. Eelkõige seetõttu, et selle üle-eilase looga on seotud üldisemad tendentsid.

Mulle kohutavalt meeldis Kiviräha lugu Ivan Orava surmast. Kui vahepeal vajus Ivan Orav natuke ära, muutus mõnikord isegi naljaks nalja tegemise pärast, siis nüüd tsusati ikka sajaga ära. Mulle meeldis selle loo juures kõige rohkem mitmekihilisus: loed läbi ja saad naerda, hakkad selle üle mõtlema ja saad veel rohkem naerda (mõni küll hakkab nutma, aga ka see on väga hea huumori tunnusmärk).

Aga ma ei tahtnud laskuda kirjanduskriitikasse. Ma isegi ei soovinud avaldada arvamust Kiviräha nupuka võtte üle anda võidusambale veel üks, hüperboolne tähendus. Eks kogu Ivan Orava mälestusteraamat oli sellist teravmeelsust triiki täis, nii et langes samasse auku.

Ma tahtsin hoopis rääkida kommentaaridest selle ja ka teiste Kiviräha kolumnide juures. See on täiesti uskumatu maailm. Ma ei oleks tõesti arvanudki, et eesti keeles oskab kirjutada nii palju huumorisoolika ja kriitilise mõtlemiseta inimesi. Tõsi küll, kunagi kaebas üks vene aktivist Ivan Orava ka pressinõukogusse kui solvava ja tasakaalustamata autori, aga seal naerdi see tibla loomulikult välja.

Ma mõnikord ei loe isegi lugu ennast lõpuni, vaatan vaid kommentaare. Väga kiiresti muutub asi täiesti juhitamatuks: sõimatakse laarlasi (kolhooside huku eest), siim kallast (kümme milli), keski ja savisaart (kõik maailma patud), reformi ja ansipit (kõik maailma patud). Lisaks veel Kivirähka, kes levitavat kas siis vastavalt vasak- või parempoolset ajupesu jne jms. Kui on aga jumala kolumn (minu lemmikud), siis sekkuvad veel mängu paadunud usklikud (karda jumalat!), paadunud ateistid (pange jumal põlema!), paadunud karvaste vestidega habemikud (kristlik jumal eestist välja, taara asemele!) ning vandenõuteoreetikud (judeokristlik rämps, kes on vangistanud vaba maailma!). Nalja rohkem kui kolumnis endas.

Aga, nagu ma ka oma ühes varasemas kirjutises arvasin, pean ma siiski jätkuvalt väga oluliseks kõigi selliste kommentaaride allesjätmist ning tsensuurivabadust. Läbi selle saan ma mitte vähem kui kord nädalas kinnitust sellele, et ikka imelisi inimesi elab me maal, neilt rääkimise platvormi äravõtmine ei muuda neid olematuks, pigem leiavad nad mingi muu kanali. Silmade kinnipigistamine ei muuda pilti kenamaks.