Mõtlemisvõimetud idioodid

Nagu nupukamad meist võisid pealkirjast juba aimata, tuleb seekord juttu Eesti poliitikutest. Õigemini parteipoliitikutest. Mõttelõng sellel teemal hakkas mu peas jooksma nädalavahetusel raadioeetris kuuldud mõttest, et erakonnad peavad õppima vigadest ning hakkama nüüd tegema sisulisi muutusi oma tegevuses pärast europarlamendi valmiste selliseid tulemusi.

Esimeseks assotsiatsiooniks, mis mulle pähe kargas kohe pärast selliste sõnade kuulmist oli: "Sittagi nad õppisid!" No mis on muutunud Eesti poliitikute mõttemaailmates pärast suuri valimisi ja põrumisi? Ainus mõte, mis nende peas tiirles, oli ja on: kuidas saaksin (edasi/tagasi) võimu juurde? Kusjuures nende maailma piiriks on teised poliitiud-parteid, mitte Eesti riik või valija, võimu säilitamise-saavutamise teid nähakse läbi poliitikutele suunatud tegevuste, mitte valijate suhtes, või hoidku jummal selle eest, oma põhimõtete muutmise läbi. Proovitakse teha diile, kedagi alla neelata, välja puksida, kehvemal juhul kellegagi kasumlikult liituda, anda tala ning lakkuda sitakat.

Näiteid: Koonderakond pärast haledat kõrbemist ja valitsusliidu kokkukukkumist proovis järjest kellegagi liituda, tekitada uut lainet, muuta nime, reformida end sisemiselt. Aga mäda ei reformi. Pärast eelmistel eurovalimistel haledat läbikukkumist hakkas Res Publika reformiga liitumist hauduma, sest ise ei suudetud sooje kohti hoida, kuid võimujanu oli suur. Reform oli siiski oma tollase edu tipus nii ülbe, et saatis tüübid vittu. Isamaaliit, samuti vaakuja, korjas äraostmatud üles ning nüüd nad teineteisele toetudes ja samas ka pöialt perses hoides edasi rühivad, toeks sisuliselt vaid Isamaa hääled, ResPublika kunagine toetajaskond on suuresti kadunud. Siis tuleb veel meelde Rahvaliidu pikaajaline kadu ja vajumine. Vahepeal prooviti sotsidega liitumist, aga see tollal võimu nautinud põllumeestele ei sobinud piruka jagamine.

Aga kas keegi parteidest on sisuliselt analüüsinud oma populaarsuse langemist, kaotusi valimistel? Või kas nad tõesti arvavad jätkuvalt, et elektoraat on nupust keeratav, peaasi et oleks piisavalt raha telereklaamiks ja kriitpaberiks? Mina ei ole näinud ühegi Eesti erakonna sisulist sõnumite muutust vastavaks elektoraadi ootustega. Parteid ei kuula rahva häält, sest see ei ole nende jaoks oluline. Viimaste riigikogu valimiste eel tegi Reform otsuse; muidu hääli kätte ei saa, kui peame pensiokad või venelased enda poole saama. Liisk langes pensiokatele, venelastele seljakeeramisele saadi tasuta kauba peale ajutistelt ka rahvuslaste hääled.

Indrek Tarand on nimetanud seda süsteemi parteiliseks ignorantsiks ja rammusaks rahuloluks. Mis on väga täpselt tabatud kirjeldus. Mul kui valijal on kopp ees sellest ignorantist ja võltsist rahulolust, mille taustal mängitakse mingeid poliitilisi omavahelisi ärapanemismänge. See on haige ja sisutu.

Kas me võiksime loota, et järgmistel valimistel, olgu siis ukse ees olevatel kohalikel või kaugemal terenduvatel riigikogu valimistel näeksime mingit uut kvaliteeti? Vaevalt. Sest puudub põhjus oma mõttemaailma muutmiseks. Seni on ju kõik toiminud, küllap toimib samamoodi ka edaspidi. Mõned tegelased ja parteid ehk kaovad, mõned tõusevad, mõned langevad, aga suures plaanis jääb kõik samasuguseks. Milleks siis vaevata oma pead mingi pööbli arvamusega arvestamisega?

Mitte et ma arvaks, et mingi uus poliitline jõud muudaks kõik hoopis paremaks. Või et demokraatia tuleks üldse ära lõpetada. Kaugeltki mitte. Tegelikult mul ei olegi mingit lahendust välja pakkuda, ma niisama hädaldan.